Vanem. Paksem. Tigedam.

16 Feb

Rein Raud – Vanem. Paksem. Tigedam.

Klassikaraadiost raamatu lühike tutvustus.

  • Ja alati mäletasin neil hetkedel tänuga kõiki neid elusid, kellega koos olin ma nõnda tõeliselt mina ise.
  • Pigem ütleme nii, et see asi võiks olla, noh, nagu Ameerika mäed lõbustuspargis. Ühest küljest kindlalt paigas, eks ole, ega sa muidu ei istukski sinna vagunisse. Aga see, mis oluline on, see on see, mida nad sinuga teevad. Su oma kogemus.
  • Ometi, elav mõte ongi selline, mis iga teise elava mõttega kokku puutudes sünnitab midagi uut ja seniolematut.
  • Eesriide tõusmine teatris ei ole osa etendusest. Aga kui rong jaamast liikuma hakkab, siis see kuulub reisi sisse küll. Kas surma moment on osa inimese elust? Kas punktid sirglõigu otstes asetsevad sellel sirglõigul või mitte…
  • Ma ei ole nõus tunnistama, et kui inimestel pole jõudu neile pähe määritud mannetust maailmast keelduda, siis on nad selle ka tegelikult ära teeninud.
  • Olen oma elus kohanud paljusid, kes oma elust ja tegemistest rääkides ütlevad „Mina, ei, mina ei ole ega tahagi olla midagi erilist“. Ja siin on nüüd see koht, kus järge tuleb ajada eriti peenelt. Me ju kõik teame, et seda, mida inimene võib öelda enese kohta, ei taha ta tingimata kuulda teistelt, seda esiteks. Teiseks – kas „ei midagi erilist“ on kohe sellepärast kohe tavaline? Mäletate ju ikka veel loogika algtõdesid? Kõik kassid on surelikud. Martin on surelik. Ometi, Martin pole kass. Vähemalt mitte tingimata. Teisalt, miski lubaks ju justkui mõelda ka nii, et „tavaline“ on „ebatavalise“ vastand, ilma mingite muude konksudeta.
  • Aga ma tean tegelikult päris täpselt, kust käib minu jaoks piir. Kuhumaani olen ma nõus käte ja jalgadega kaitsma inimese õigust olla just selline, nagu ta on, ja kust edasi panen ma käed rinnale risti. See on enese reetmine. Maailmas on kindlasti palju rohkem autojuhte, kes lapsena tahtsid saada kosmonaudiks, kui kosmonaute, kes lapsena tahtsid saada autojuhiks, ehkki ka neid võib mõni täitsa olla. Ja mõistagi pole inimesel alati mitte ainult õigus, vaid ka kohustus oma varasemad valikud üle vaadata, kui need ei ole tegelikult tõesti tema jaoks. Parem on, kui mõnel jääbki saamata kobakäpast kirurgiks või hajameelseks arhitektiks. Aga see kõik on kõrvaline. Pole oluline, mis sa teed, vaid kes sa oled. Sest leidub ka neid, ja üldse mitte vähe, kes mõnel teataval hetkel ütlevad endale: see on küll see, mida ma tõesti tahtsin, aga ilmselt pole siiski minu jaoks. Las ma parem teen seda, mida ma kogu aeg olen teinud ja mis mul ju täitsa enam-vähem välja tuleb, sest see teine, see nõuab pingutust, nõuab loobumisi, nõuab ülehüppamist nendest lattidest, mille alt läbi viib nii sirge ja sile rada. Vaatame parem, mis telekast tuleb, midagi tuleb ju alati. /…/ On siiski ka oluline erand – kui miski on veel tähtsam.
  • Kui teile ei meeldi, et mulle ei meeldi, siis mis seal ikka. Üritage harjuda.
  • Ja van Goghi äralõigatud kõrv on vaata et olulisemgi kui see, mida ta värvi ja valgusega tegi. Nii tore on lugeda lehest, millise hinnaga mõni tema maal praegu omanikku vahetab ja siis õhata, kui romantilises vaesuses ta enda elu möödus. Muide, romantiline vaesus ei ole üldse nii tore, kui satud ise see vaene olema.
  • Jutud sellest, kuidas suur kunst sünnibki just viletsusest, on täielik jama. Vaadake renessansiaja Itaaliat. Ma ei ütle, et saavutused tuleksid ilma kannatusteta, sugugi mitte, aga kannatusi jagub täiesti piisavalt igaühele, kes vähegi teravamalt tajub inimene olemise piire, ja kus mujal kui seal need kõrghetked elataksegi. Aga uskuge mind, saab ka verd köhimata.
  • Kui serveerida mineviku suurvaime avalikkusele mingite kirkalt valgeks pleegitud inglitena, on lihtne tõsta ka nende mõeldud mõtted ja nähtud uned siit maailmast välja, kättesaamatu täiuslikkuse sfääri, mille poole võib meie ilma püsielanik vaid õhata. Ent tajudes, et geniaalse luulerea, jalustrabava maali, hinge lõikava meloodia, katedraalide ehitaja ja loodusseaduse avastaja on olnud kõiges muus just samasugune inimene kui tema ise, kõigi sinna juurde kuuluvate nõrkuste ja vigadega, võiks ju mõnigi endalt küsida: aga mis siis, kui ka mina äkki prooviksin endale ette kirjutatud latist kõrgemale hüpata?
  • Sest ega teist inimest tajumata suuda ma mõista ju ka iseennast, aga peeglisse vaadates ei looda ma näha seal paraadportreed ega karikatuuri. Vaid kedagi, kes hoiab kinni omataolise käest.
  • Ega ainult raamatute lugemisega pole keegi targaks saanud, mitte et seda ei peaks tegema. Aga ikka muud ka.
  • Mõnikord tundub, et see on seotud ühe oskusega, mida teatris valdavad vaid tõeliselt suured meistrid: kuidas lihtsalt olla.
  • Ma usun, et lihtsalt olemisega saaksin ma tegelikult siiski hakkama. Olen ka saanud mõnedel hetkedel, mil kell kukla taga nii valjusti ei tiksu ja lubab unustada, kui paljudel toredatel inimestel on olemas detailideni selge ettekujutus, mida ma tegelikult parasjagu peaksin tegema.
  • Nagu kõik tõesti oluline, nõuab võime lihtsalt olla üpris palju vaid sulle kuuluvat aega. Mida pole.
  • No aga äkki on  asja uba selles pidevas neetud küsimises, et miks on nii. Äkki see just ongi see, mida ma ei mõista. See on ju lausa tore, et mul lõplik vastus puudu. Siis on ju asjadel mõtet.
  • Maailm vihiseb mööda, kõigel on algus ja lõpp, mina jäängi seda pealt vaatama, suu sisimas ammuli. Kuni saab.
Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s